Kristlaste Ühendus — lühitutvustus

„Kristlaste Ühendus — Religioosse Uuenduse Liikumine“ sai alguse 1922. aastal Šveitsis. Rajajate seas oli kaaluv osa teoloogidel, kirikuõpetajatel ja usuteaduse üliõpilastel; keskseks isikuks oli väljapaistev evangeelne vaimulik Friedrich Rittelmeyer. Nende kõrval olid asutajateks ja ühtlasi Kristlaste Ühenduse esimesteks preestriteks inimesed teistelt, väga erinevatelt elualadelt.

Tõukeks Kristlaste Ühenduse rajamisel oli kogemus kriisist inimkonna kaasaegses vaimses elus. Rajajad lähtusid äratundmisest, et küündimatus kaasaaegsete probleemite lahendamisel on selle tagajärg, et inimkonnal puudub ajakohane ja elav suhe vaimsega. Nad seadsid endile ülesandeks niisugune suhe uuesti luua.

Inimelu valdkond, milles inimene ehitab üles ja viljeleb oma suhet vaimsete tõsiasjadega, on religioon. Uuendus selles valdkonnas peab haarama religioonis õigupoolset: palvet, st üksiku inimese läbikäimist vaimse maailmaga, ja jumalateenistust — koguduse palvet. Palve ja jumalateenistuse uuendus elavdab kõigepealt nende inimeste vaimset elu, kes sellest osa võtavad. Seeläbi aga, millisel viisil need inimesed maailmas toimivad, virgestab ta kogu ühiskonda.

Et selline uuendus osutus olemasolevate kirikute raames teostamatuks, hakkas Kristlaste Ühendus tegutsema iseseisva vabade koguduste ühendusena.

Palve ja liturgia

Palve on inimese vestlus Jumalaga. Isiklikus palves, Jumala juuresolekut kogudes, tunneb inimene oma raskustes toetust ja lohutust, ta õpib ära tundma oma elus olulist ja tugevdab oma tahet õigeks teoks. Ta õpib ka iseennast oma nõrkustes ja ebatäiuslikkuses tundma. Nii sünnib palvest igatsus saada inimesena täiuslikumaks.

Kui inimene palvetab ainult üksinda, on tema hing palvetades ainult enese hooleks jäetud ja inimest ohustavad tema ühekülgsused.

Liturgias ei palveta üks inimene, vaid Jumalaga räägib terve kogudus kõrgema ühikuna. Liturgia tõstab üksiku inimese palve üleisikulisele tasandile. Altari ees toimuva jumalateenistuse sõnades, piltides ja toimingutes avaldab ennast ürgpilt inimese hingest ja tema suhtest Jumalaga. Liturgia läbielamine aitab üksikul inimesel tasakaalustada tema hinge ühekülgsusi, elavdab tema isiklikku palvet ja suhet vaimsega. Inimesele avaneb uue jõu allikas; see jõud saadab inimest tema elus ja läbistab tema toimimist maailmas.

Õpetus ja usk

Kristlaste Ühendus näeb oma keskse ülesandena jumalateenistuse viljelemist. Dogmasid (siduvaid usutõdesid) tal ei ole, tema preestritel on õpetusvabadus. Siduv on ainuld liturgia kord (jumalateenistuse ja rituaalide tekst ja läbiviimise viis).

Kristlaste Ühendus lähtub üldkristlikust aluspõhjast. Kristuse teos Kolgatal näeb ta maailma ajaloo keskset sündmust. Piibel ja eriti Evangeelium on tema jaoks tunnistus Kristusest ja allikas, millest inimene ammutab nõu ja tuge. Seejuures aga arvestab Kristlaste Ühendus sellega, et inimene peab oma äratundmise, uskumise ja veendumused oma suhtest vaimse maailmaga endale ise leidma. Usutõdesid või käitumisreegleid ei tohi ega saa kirik väljaspoolt peale sundida.

Üldise kristliku usutunnistuse põhjal, aga tänapäeva mõistetes väljendatud „Usutunnistus“, mis kõlab jumalateenistusel, on kristliku maailmavaate kokkuvõte liikmetele orientatsiooniks, mis inimest ei sunni midagi uskuma või tunnistama.

Lähtudes suunast, mille rajas ürgkristlus, tunnistab Kristlaste Ühendus Ühte kristlikku Kirikut, „kuhu kuuluvad kõik, kes tunnevad Kristuse tervendavat jõudu“ (tsitaat Usutunnistusest). Selle Ühe Kiriku osadeks võivad olla kõige erinevamat usutunnistused ja religioossed rühmad.

Kristlaste Ühenduse jumalateenistusest võib osa võtta iga inimene sõltumatult oma usutunnistusest ja veendumustest. Kristlaste Ühendus tunnistab teiste kirikute ristimist. Olulised ei ole erinevused rituaalides ja õpetuses, vaid ühine kristlik tee.

Kristlaste Ühendus oli algusest peale tihedalt seotud antroposoofiaga. Modernse antroposoofia rajaja Rudolf Steiner aitas aktiivselt Kristlaste Ühenduse rajamisel. Antroposoofiast sai Kristlaste Ühendus lugematult impulse oma töös. Üksikud koguduseliikmed võivad antroposoofiast rikastada oma kristlikku maailmavaadet, aga antroposoofia mõistmine ei ole eelduseks elule Kristlaste Ühenduses.

Sakramendid ja rituaalid

Kultuslikud talitused — rituaalid — ilmutavad vaimseid tõsiasju maises pildis. Nad näitavad inimesele suunda tema teel. Sakrament (ladina keeles „pühitsetud anne“) on rituaal, mis seob inimese konkreetse elusituatsiooni uuesti selle vaimse ürgpildiga ja õnnistab seda.

Rituaalid ei saa tuua maailmale parandust ainult iseenesest. Nad saavad mõjuda vaid inimese kaudu, nad saavad teda tema teel tugevdada ja aidata. Seitse sakramenti ja mõned teised saatvad talitused on inimesele abiks ja toeks erinevates elu olukordades.

Ristimine paneb alguse sidemetele vastselt sündinud inimese ja kolmainu Jumala vahel. Laps võetakse vastu kristlikku kogudusse. Religioosne (sellega ka moraalne) kasvatus toimub esmalt kogudusega seotud perekonnas. Koolieas võib laps osa võtta lastejumalateenistusest („Pühapäevateenistus lastele“), mis saadab teda leerini.

Leer leiab aset täiskasvanuea lävel (14. eluaasta paiku). Enne leeri toimub ettevalmistav õpetus. Selle käigus õpetatakse lastele kristlikke põhimõisteid, et nad leeri sakramendis saaksid teadlikult vastu võtta seda, mis neile ristimisel anti. Leeritalituse osaks on Inimpühitsustalitus leerilaste esimese armulauaga. Sellega saavad lapsed Jumala ees täiskasvanuks.

Inimpühitsustalitus (altarisakrament, missa, armulauaga jumalateenistus) saadab inimest terve elu. Ta toetab ja tugevdab teda igapäevastes ülesannetes ja raskustes, annab talle jõudu, et ta inimesena oleks võimeline rohkemaks. Inimpühitsustalitus on keskne sakrament. Tema reeglipärane pühitsemine on koguduse religioosse elu selgroog ja kõikide teiste sakramentide allikas.

Pihisakrament on eelkõige ettevalmistuseks armulauale. Ta aitab inimesel rahu ja armastusega astuda Jumala ette. Piht koosneb vestlusest preestriga ja sakramentaalsest pihiõnnistusest. Eriti rasketel ja otsustavatel eluhetkedel võib preestri nõuanne ja pihiga ettevalmistatud armulaud aidata inimesel leida selgust ja jõudu.

Viimne võidmine valmistab inimest teadlikult üle surmaläve sellest maailmast teise astuma, aitab tal rahu leida ja oma suhet maailmaga korrastada. Matuste rituaalid ja hingeteenistus saadavad surnu hinge tema teel vaimsesse maailma.

Preestripühitsusega pühendab inimene ennast liturgia ja sakramentide läbiviimisele, evangeeliumi kuulutamisele ja vaimuliku nõuandja ülesandele.

Laulatus õnnistab ja toetab abielu. Naise ja mehe vaheline ühendus — „abi-elu“ — on kõikide sotsiaalsete struktuuride ürgpilt. Nii nagu raskused tänapäeva abielus on kaasaegsete ühiskonnaprobleemide peegeldus, tervendab abielu õnnistus inimese sotsiaalsust tervikuna.

Jumalateenistused

Kristlaste Ühenduse keskseks jumalateenistuseks on Inimpühitsustalitus. Ta on mõeldud eelkõige täiskasvanutele. Suuremad lapsed, kes peavad juba vastu tunnipikkuse teenistuse, tohivad sellest osa võtta, aga armulauale minnakse alles pärast leeri.

Inimpühitsustalitusel on kristliku liturgia algupärane ülesehitus: kuulutamine (evangeelium), ohverdamine, muundumine, ühinemine (kommunioon, armulaud).

Seitsmel kohal jumalateenistuses lüüakse risti ette. Inimene, kes end teenistuse kuluga seob, teeb endale ristimärgi samal kolmel kohal, mis märgitakse ristimise juures: laubal, lõual, rinnal. Nii ristib ennast kristlane igas jumalateenistuses uuesti. Preester lööb ette suure „päikeseristi“, mis tähistab seda, et ta ei palveta iseenda, vaid koguduse eest.

Jutlus Inimpühitsustalituses on ainult lühike: tema ülesandeks ei ole evangeeliumi seletada, vaid elavdada selle sõnumit inimeste südames.

Armulaual võtab inimene vastu Kristuse ihu ja verd leiva ja veini kujul ning rahuõnnistuse. Kristlaste Ühendus kasutab veiniks kääritamata viinamarjamahla.

Koolieas lastele on mõeldud Pühapäevateenistus. See on Inimpühitsustalitusest tunduvalt lühem ja liturgia peaosad ilmuvad lastele eakohasel kujul. Pärast preestri õpetussõna ütlevad lapsed koos palve, võtavad vastu õnnistuse ja kuulavad evangeeliumi.

Sotsiaalne tegevus

Kristuse jõud, mida inimesed koguduse religioossest elust vastu võtavad, avaldab ennast esmalt koguduse enese sotsiaalses organismis. Sotsiaalne jõud, mis on koguduse raamis sündinud ja kasvanud, mõjutab ka seda, kuidas inimene maailmas väljaspool kogudust toimib ja suhtleb.

Pikemat aega tegutsevates kogudustes on enamasti välja kujunenud ring inimesi, kes keskenduvad vastastiku abi ja toetuse korraldamisele. Mida paremini oskavad koguduse liikmed teineteisele toetuseks olla, seda paremini on nad võimelised aitama ka kogudusest väljaspool.

Maades, kus Kristlaste Ühendus on juba juurdunud, on koguduste ümber tekkinud terve hulk organisatsioone ja asutusi, mis keskenduvad erinevatele sotsiaalsetele ülesannetele: vanade ja haigete inimeste hooldamine, laste- ja noortelaagrite korraldamine, lasteaedade ja vanadekodude rajamine, elamise, õppimise ja töötamise võimaluste loomine puuetega inimeste tarvis.

Liikmeks olemine

Kristlaste Ühenduse jumalateenistused ja muud üritused on avatud kõigile. Ka sakramentide vastuvõtmiseks ei ole vaja olla Kristlaste Ühenduse liige.

Kristlaste Ühenduse tegevus maailmas on aga õigustatud ainult juhul, kui inimesed seda tahavad ja nii sisemiselt kui väliselt toetavad. Niisuguse tahte ja toetuse vaimne väljendus on liikmekssaamine.

Liikmeks võtab vastu preester isiklikus vestluses.

Majanduslik aluspõhi

Kristlaste Ühendus finantseerib oma tegevust ainult oma liikmete ja sõprade annetustest. Inimesed jagavad oma raha kogudusega selle järgi, kui palju Kristlaste Ühenduse tegevus neile väärt on. Kogudus saab arendada ainult nii palju tegevust, nagu on annetuste kaudu majanduslikult võimaldatud.

Kogudus kasutab raha eelkõige ruumide käigushoidmiseks ja preestri eluvajaduste katmiseks. Osa rahast antakse regiooni ja kogu maailma koguduste ühisesse kassasse.

Lühike ajalugu

Kristlaste Ühendus levis esmalt Saksamaal. Enne Teist maailmasõda tekkisid kogudused veel Tšehhoslovakkias, Šveitsis, Hollandis, Norras, Austrias ja Suur-Britannias.

Teise maailmasõja ajal oli Kristlaste Ühendus natsionaalsotsialistide poolt taga kiusatud ja hiljem keelatud. Mõned preestritest ja koguduseliikmetest sattusid koonduslaagritesse.

Pärast sõda sai võimalikuks rajada kogudusi uutel maadel (Põhja- ja Lõuna-Ameerika, hiljem Lõuna-Aafrika ja Austraalia, sajandi vahetusel lõpuks ka Aasia). Kommunistlikes riikides (välja arvatud Ida-Saksamaa) ei olnud Kristlaste Ühendusel võimalik avalikult tegutseda, mõnel pool töötasid kogudused põrandaalustena (Tšehhoslovakkia, hiljem ka Eesti, Gruusia, Venemaa, Ukraina, Rumeenia). Alles 90. aastatest sai Kristlaste Ühendus nendes maades rahulikult areneda (2016. astast algas aga uus repressioon Venemaal).

Praegu on Kristlaste Ühendusel umbes nelisada kogudust kõikides maailmajagudes.

Struktuur

Kristlaste Ühendus ehitab ennast üles altpoolt. Põhiühik on kogudus, mis tekkib kohal, kus koguneb sõprade ja liikmete hulk, mis saab praktiliselt iseseisva kogudusena elada. Koguduse juriidiline vorm sõltub vastava riigi seadusandlusest.

Eestis on senini tekkinud kaks kogudust — Tallinnas ja Tartus. Nad rajati soome preestri Helmer Knutari abiga 1980. aastatel. Alguses tegutsesid kogudused põrandaalustena, avalikult hakkasid nad tegutsema alles uuesti iseseisvunud Eestis. Tallinna kogudus on kantud riiklikku usuliste ühenduste registrisse, Tartu kogudusel pole iseseisvat juriidilist vormi.

Päris iseseisvaks saab kogudus, kui tal on oma preester. Suurtel kogudustel on tihti mitu kohalikku preestrit. Tallinna kogudusel olid oma preestriteks aastatel 1999–2007 Armen Tõugu ja 2008–2014 Kati Kolk, kes kandsid hoolt ka Tartu kogudusest kui filiaalkogudusest. Praegu külastavad eesti kogudusi reeglipäraselt preestrid Milan Horák ja Virve Eigo Prahast ning Harri Salmisto Helsingist.

Üksikute riikide või suuremate piirkondade kogudused, mis on tihti seotud sarnase situatsiooni ja probleemidega, liituvad haldusalaks, mille eest kannab hoolt vaimulik haldaja (lenker). Eesti kogudused kuuluvat koos Soome, Rootsi, Norra, Taani, Leedu ja Läti kogudustega Põhjamaade haldusalale, mille lenker on Gisela Thriemer.

Terve Kristlaste Ühenduse juhatuseks on lenkrite hulgast valitud „Seitsmering“, Kristlaste Ühenduse kõrgeim organ. Tema ülesandeks on kogu maailma Kristlaste Ühenduse töö koordineerimine. Seitsmeringi juhib „pealenker“. Esimeseks pealenkriks oli Friedrich Rittelmeyer. Praegu on ametis viies pealenker Vicke von Behr.

Preestriks õppimine

Kristlaste Ühenduse töö ei ole võimalik ilma selleta, et küllalt inimesi võtaks oma ülesandeks raske preestrikutse. Kristlaste Ühenduse preestriseminarid asuvad Stuttgardis, Hamburgis ja Spring-Valleys (USA). Õppimisest huvitatutele korraldatakse sissejuhatus- ja ettevalmistuskursuseid. Edasist informatsiooni võib anda iga Kristlaste Ühenduse preester.